/nginx/o/2008/09/05/71672t1hb6d3.jpg)
Teeb heameelt, et klubi poolehoidjatele korda läheb ja loomulikult on oluliselt lihtsam kirjutada kommentaari fännide avaldusele peale võidetud karikafinaali – tänud kõigile vägeva toetuse eest Kadriorus teisipäeva õhtul.
FC Flora fännidele ja teistelegi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kinnitan, et FC Flora jaoks on Eesti meistritiitel ja üldse igasugune edu ülioluline, kuid samas on klubil kindel nägemus edu saavutamise viisist.
Soovime jõuda tähtedeni oma mängijate arendamise kaudu, see on keeruline, aga ainus püsiv ja mõistlikel ehk võimalikel kulutustel põhinev edutee Eesti Vabariigis tegutseva spordiklubi jaoks.
Spordiklubi põhisisuks on järjepideva sportimisvõimaluse loomine inimestele, profispordiga tegeleval spordiklubil veel ka eduka esindusmeeskonna loomine ja hoidmine, kusjuures see edukus peab olema loogilises seoses profisporti tuleva rahaga. Ükskõik, kas see tuleb toetajatelt-sponsoritelt, pealtvaatajatelt, televisioonilt või mängijaõiguste müügist – ühelgi teisel moel ei ole võimalik sellist klubi jätkusuutlikult majandada – lihtsalt kellegi avali rahakott jätkusuutliku majandamise alla ei kuulu.
Teame ajalehtede-ajakirjade ja televisiooni vahendusel meie tuppa tulevat Chelsea´t, Liverpooli ja teisi suurklubisid, kes oma eduplaani rohkem või vähem seadnud sisseostetavate mängijate järele ja tahame ennast samastada suurtega, rivistada end meieni igapäevaselt jõudva müra järele, taipamata, milliste tagajärgedeni see viib.
Sellisel moel ehitati üles Eesti riikki, kopeerides läänemaailma toimimise loogikat ja jõudes olukorda, kus oleme ehitanud üles tarbijariigi, kus omal maal kasvatatud õunagi ei ole võimalik osta, ometi on meil väga hea maa õunte kasvatamiseks – kapitalismi ei tohtinuks siseneda vabaturumajandust iseenesest mõistevaks pidades, turg neelas meid alla ja see oli ette teada.
Samad riskid on kõikides teisteski valdkondades ja jalgpalliski, õnneks on meie armastatud spordialal haritavat maad piisavalt ja tuleb ühe juurde ja meie jalgpalliõunu hakatakse tasapisi Euroopa turgudel tundma.
Jälle ta räägib mängijate müügist, ütlete teie?
Vastan: jah, kuid juba sellisest klubist, mille tase on nii kõrge, et hooaegade vahel edasi liikunud üks-kaks mängijat ei mõjuta meeskonna taset, sest peale tulevad ühe paremad ja paremad mängijad ja klubist välismaale siirdunud jalgpallurid tulevad karjääri viimasteks hooaegadeks koduklubisse tagasi – klubi taset hoidma ja oma kogemust järgnevatele põlvkondadele edasi andma.
Sellist organisatsiooni praegu ehitamegi.
Muide, Armeeni Jalgpalliliidu president pakkus hiljuti FC Florale arendamiseks parimaid armeenlastest noormängijaid – sealne tippklubi Jerevani Pyunik olevat välismaalasi nii täis, et oma poisid ei pääse platsile.
Kõigest eespoolkirjutatust lähtuvalt võtan kõhklemata vastu ka Õhtulehes Jaan Martinsoni poolt pakutud kihlveo variandi number 3 – võimalused 1 ja 2 on liiga rängad, mõistagi naljaga pooleks – või õigemini selle õiglaseks kohandatud variandi: kui FC Flora ei tule kolmel järgneval aastal kordagi Eesti Jalgpallimeistriks, toon igale Õhtulehe sporditoimetuse töötajale kilo oma mesilaste mett, kui aga vähemalt ühel tuleb, siis teeb iga toimetuse töötaja A. le Coq Arenal 2 tundi tööd.